kolmapäev, 18. aprill 2018

Taas leitud kadunud blogi.

Hm, huvitav on enam, kui 11 aastat hiljem oma toonaseid mõtteid lugeda.
Ma kaotasin vahepeal oma blogi sisenemis-paroolid ära. Sestap nii pikk vaikus.
Püüan ennast edaspidi parandada.

Teie Totu. Ikka Kuul (Cool).



kolmapäev, 28. veebruar 2007


Käisin ükspäev kinos vaatamas seda paljukiidetud ameeriklaste dokkarit "Laulev revolutsioon".
Ühes veebruarikuu Ekspressi vahel olevas TV- ekspressis kiitis K.Kõusaar "mastaapset" filmikest vaat et taevani. Pidavat olema peaaegu kohustuslik vaimuvara iga eestlase jaoks...
Okay! - Mina olen neid eesti vabadusvõitluse filme näinud ja ka ise teinud. - Ei saa aru miks peaks jänkide film olema tähtsam kui kodumaiste tegijate oma? Kvaliteedi vahe polnud kuigi suur. Pealegi olid ameeriklased kindlasti enne vaadanud nii mõndagi eestlaste tehtust ja seda oli ka nende filmi "kontseptsioonis", täpsemalt selle puudumises näha. - Film oli otse öeldes stamp stambi otsas. Võib-olla vaid välismaal kujutaks see uudist.
Ma võib-olla teen ameeriklastest filmirahvale liiga (kuskohast nemad peavad kohalikke olusid tundma), aga siinpoolseid tegelinskeid, kõikvõimalikke "koordinaatoreid" ja sekeldajaid maksaks neil alati tähelepanelikumalt valida. Muidu ongi nii, et Laulvat revolutsiooni tegid vaid Savisaar, Lauristin ja Heinz Valk, pluss mõni oma sugulane ja seltsimees, kes natuke inglise keelt pursib ja keda on vaja, - mõtle ometi, jänkide tähelepanu(!), moosida või haipida. - Ameerika reporteritel on eneseirooniline nali, et tüüpiline pealiskaudne jänki-korrespondent saabub kusagil Aasia konfliktipiirkonnas sõjapõgenike laagrisse ja teatab, et tahab rääkida kiiresti-kiiresti vaid nendega, kes oskavad inglise keelt ja keda on vägistatud... Yeah! - Nii saadakse muidugi jube objektiivne pilt valitsevast olukorrast küll. Eestis on aga objektiivsuse piduriteks tavaliselt meie klannisidemed ja onupojapoliitika.
Eriti lahe oli filmis kuulda, kuidas mõned intervjueeritavad, kes nõuka ajal kuulusid kuldsesse sovjeti-nomenklatuuri soigusid, et vat kuda' kommunistid ei lubanud jõuluid pidada ja tuli ikka paks kardin ette tõmmata, et kuusepuu ja verivorsti lõhn 24. detsembril õue ära ei paistaks...
Bullshit! ütleks mõni ülelombi inime', kes ka Eesti olusid põhjalikumalt tunneks. - Näiteks meie peres ei kartnud keegi kunagi jõulusid tähistada ja kümnetes tuhandetes teisteski eesti peredes ei kardetud. Vastupidi, komparteist sõltumatud inimesed ristisid oma lapsi ka "ohtlikel" viiekümnendatel, mille tõestuseks on ka minu enda ristimise sissekanne 1957. aasta Tallinna Kaarli kiriku meetrika-raamatus. - Jõulusid tähistada kartsid kahepaiksed. Need on inimesed, kes tahtsid teha kommunistide ajal karjääri ja ülbitseda oma võimuga, hoolimata kõikidest moraali ja eetika-printsiipidest; kodus, omaste ringis aga flirtisid "jõulu-dissidentlusega", sest mõtle mis siis saab kui Jumal taevas on ikkagi olemas?...
Mäletan oma keskkooliajast (1970-ndate alguses) kommarist direktrissi märatsemist kui ta kuulis, et olime jõululaupäeva hommikul klassis pannud pinkidel küünlad põlema. Keegi tänavalt läbi akna nägi ja jooksis talle kituma. Direktor karjus ja pritsis sülge nagu oleks oht, et ta rattale tõmmatakse. Protestiks läksime kogu klassiga, in corpore, õhtul Toomkirikusse jõulujumalatenistusele. Järgmine päev direktrissi-mutt, kes on muide ühe tänase liberalitseva ekspoliitiku ema, ainult kähises ja turtsus raevust. Muidugi, tal oli selleks ka põhjust, sest partei keskkomiteest talle ideoloogiliselt "kasvatamatute" laste pärast pai poleks tehtud ja kohakaotuse hirm ajas tädikese higiseks. Aga sedasi hullunult röökida... see oli tol ajal ennast ülemusteks pidavatel tüüpidel kombeks.
Õnneks läksin mina sellest (ühest toonasest eliit-)koolist juba järgmisel kevadel minema ja pole pärast kordagi isegi jalga üle selle maja läve tõstnud. Nõukogude "õnnelikust" koolipõlvest pole minul küll midagi head meenutada peale mõne üksiku helge momendi, mis sündisid pigem hallide ja pedagoogiliselt võimetute õpetajate kiuste kui tänu neile .
Aga tagasi filmi juurde, mille tugevaim osa on vabastava laulu ja eesti kooride põhimotiiv. Kuigi, mis pagana "tavalisi" laulupeolisi esindavad meil mõisnik Imre Sooäär või nomenklatuurne hõbelusikas suus sündinud Artur Talvik, vana kommunistliku telepõhulõua Mati Talviku pojuke? (Klannidele ja onupojapoliitikale seepärast ülevalpool vihjasingi!). Juba 30 aastat tagasi pandi ETV-s tähele, kelle lapsed pääsesid "Mõmmi aabitsasse" mõmisema... Oleme selle lehma-lellepoegade soosimise ja klannistumise nõuka-ühiskonnast sujuvalt uude Eesti riiki kaasa võtnud. Seepärast ta meil nii ensv-lik välja kukubki.
Olen kindel, et pärast uue Riigikogu valimisi näeme Toompeal jälle vähemalt poolt saalitäit vanu tuttavaid kooreste vurrudega kavalaid rebaselõustu, kes kõik väidavad, et nemad pole sahvris vargil käinud. Aga sahvris on koorepurgid tühjaks lakutud, jahukotid minema tassitud, moosipurgid lahti kangutatud, või mööda riiuleid laiali plätserdatud ja põrandal jälle vene lubjaviltide jäljed... Nagu ikka. - Juba Pätsu ajast alates.

teisipäev, 27. veebruar 2007


Juhatan teid eesti päritolu vene kunstnik-animaatori Tenno Soosteri blogisse nimega "Russian Insider". Tema ja ta multiplikaatoritest kolleegide huvitavate tööde juurde. Muide, Tenno Soosteri isa oli tuntud eesti kunstnik, omal ajal Moskvas ilma teinud ja 1960-1970-ndatel lausa vene kunstnike iidoliks kujunenud Ülo Ilmar Sooster.

http://russian-insider.blogspot.com/2005/11/neznaika-concept-art.html

Selle lehekülje leidsin juhuslikult, kui otsisin Nossovi raamatu "Totu Kuul" (Neznaika na lune") taustmaterjale ja illustratsioone.
Soovitan soojalt vaadata! Kes varem pole joonisfilmide tegemist näinud, satuvad täiesti uude maailma. Veidi "surfates" leiate peagi üles ka näidised "Nu pogodi" ja teiste oma lapsepõlve multifilmide visanditega. Klõpsates saate pilte suurendada ja kasvõi endale alla laadida.

Kui jõuate joonistusteni mis tehtud multifilmi "Vürst Vladimir" jaoks, vaadake ja mõelge ja analüüsige, miks nn. vana vene ühiskonda ja kultuuri kujutatakse nii pagana ugri-mugrilikult...
Mina teen ainsa võimaliku järelduse (millest ajaloolased, - vähemalt julgemad ja tervemõistuslikumad neist on juba ammu rääkinud - kirjutanud), et vana Vene riik polnudki tegelikult vene riik vaid puhas ugri-mugri värk. Täpsemalt: isegi soome-sugu-, tol ajal pigem isegi eesti-vadja sugu värk (mäletate ajalootundideski õpitud Vene riigi nn. vadja viiendikku!), sest soomlasi kui rahvust, mis tänapäeval läänemere-soome rahvastele-hõimudele ühisnime annab, polnud veel välja kujunenud.

Leidsin ühe huvitava kommentaari mõned aastad tagasi välja antud Vseviovi ja Sergejevi Vene ajaloo raamatu kohta, mis Vene riigi läänemeresoome alget "paljastab":

"...Mis puudutab Vana-Vene riigi tekkimist, siis viimastel aastakümnetel on arheoloogia uurimistulemused sundinud teadlasi oletama, et slaavlased selle riigi tekkes ülepea ei osalenudki, sest neid ei olnud lihtsalt veel kohal. Seda seisukohta jagavad minu teada ka Venemaa enda progressiivsemad arheoloogid. Normannistliku ja antinormannistliku teooria vahelise poleemika tuhinas on varemalt üleüldse unustatud varase Vene riigi kolmas ja väga tähtis komponent: läänemeresoomlased. Selline valikulisus Vene ajaloo käsitlemisel seletub mõistagi ajaloolaste rahvusliku taustaga.
Osundan Aivar Kriiska ja Andres Tvauri raamatut "Eesti muinasaeg" (lk. 170): "Vene riik oli algusaegadel eelkõige skandinaavlastest varjaagide ja kohalike läänemeresoomlaste riik. Slaavlaste osa ei võinud Vene riigi loomisel olla mainimisväärne – hoolimata nende (sloveenide) mainimisest Nestori kroonikas seoses 862. aasta sündmustega, pole arheoloogilisest ja antropoloogilisest materjalist leitud mingeid tõendeid slaavi asustusest Novgorodimaal 9. sajandil. On tõenäolisem, et Vene riigi asutamisel 862. aastal slaavlasi ei osalenudki. [--]Eesti ajaloo seisukohalt on oluline, et Vene riikluse keskus nihkus peagi Novgorodist Kiievisse, mille vallutas vürst Oleg (Helge) 882. aastal. Sellega loodi eeldused Vene riigi hilisemaks slaavistumiseks. [--] 970. aastal sai Novgorodis vürstiks slaavlane Volodimer, kellest sai kümme aastat hiljem Kiievi suurvürst. [--] Volodimer saatis ka varjaagid Bütsantsi ning käskis neid mitte tagasi lasta. [--] Jaroslav Targa surmaga 1054. aastal katkesid sidemed Skandinaavia ja Venemaa vahel. Kiievi-Vene sai alles nüüd slaavi riigiks.""

Kogu sellest suurest nn. soomesugu rahvaste perest, kes veel 1000 aastat tagasi tänase Venemaa territooriumi asustas, on tegelikult ainult eestlased ja nende tütarhõim soomlased (pange tähele - soomlased on meie tütarhõim, mitte vastupidi(!), sest siit asustati Soome alad meie hõimudega, mitte vastupidi!) ellujäänutena jõudnud 21. sajandi künnisele.

esmaspäev, 19. veebruar 2007

Totu Kuul oli mu lapsepõlve lemmikraamat.
See vene kirjanik Nossovi kirjutatud seiklusjutt tuleb mulle aina sagedamini meelde, kui vaatan tänapäeva Eestit ja maailma meie ümber. Kui Totu seiklusi lugesin olin arvatavasti kümne aastane. Eestis "õitses" sotsialism, - aastanumber võis olla siis 1967 või 1968.
Ma mõtlesin siis, et milline võib olla elu tõelises kapitalismis? - Vanal Heal Eesti Ajal, mida vanemad inimesed kiitsid, oli ju kapitalism ja eraomand. Kapitalimaade kommipaberid ja ajakirjad, mida Eestis ikka liikus, olid paremale klantspaberile trükitud ja värvilisemad kui nõukogude omad. Lahe tagant paistis 60-ndatel juba Soome televisioon. Seal näidati põnevaid filme. Põnevamaid kui Tallinna kinodes või meie igavas ja hallis nõukogude televisioonis. Viru hotelli ehitamise algusega saabusid Eestisse soomlastest ehitajad. Viru ümber tiirlesid spekulantidest ärikad ja kergete elukommetega tüdrukud, - meie varased eraettevõtjad... Neid nimetati põlastavalt "fartsudeks" ja "Viru lindudeks", samas vaikselt kadestades tuntumate "tegijate" ilusaid väljamaa riideid ja võimalusi igal ajal linna vähestesse glamuursematesse kõrtsidesse vaba aega veetma minna.
Hiljem, seitmekümnendate keskel ja kaheksakümnendatel õppisin ma tundma nii "meie" suurt sotsialistlikku "kodumaa" reaalsust kui ka (keelatud) raamatute ja (lubatud, aga mitte soositud) Soome televisiooni kaudu kapitalistlikku maailmakorda (teoreetiliselt).
Olin dissident ja noor ning tundmatu põrandaalune vabadusvõitleja... Levitasin nõukogudevastaseid lendlehti mille eest oleks tabamise korral paistnud palju aastaid vangileiba Siberi avarustel. - ...Õnneks ei tabatud. Enne tuli perestroika ja seejärel 1988. aasta sini-must-valge suvi.

Nüüd, nelikümmend aastat peale Nossovi surematu teose esimest lugemist, tunnen ma ennast ise vabas ja kapitalistlikus Eestis nagu Totu kuul...

Loodan siinses blogis (ennekõike iseendale) kirjeldada oma süsteemituid tähelepanekuid kohtumistelt selle maailmaga milles me täna elame.