Käisin ükspäev kinos vaatamas seda paljukiidetud ameeriklaste dokkarit "Laulev revolutsioon".
Ühes veebruarikuu Ekspressi vahel olevas TV- ekspressis kiitis K.Kõusaar "mastaapset" filmikest vaat et taevani. Pidavat olema peaaegu kohustuslik vaimuvara iga eestlase jaoks...
Okay! - Mina olen neid eesti vabadusvõitluse filme näinud ja ka ise teinud. - Ei saa aru miks peaks jänkide film olema tähtsam kui kodumaiste tegijate oma? Kvaliteedi vahe polnud kuigi suur. Pealegi olid ameeriklased kindlasti enne vaadanud nii mõndagi eestlaste tehtust ja seda oli ka nende filmi "kontseptsioonis", täpsemalt selle puudumises näha. - Film oli otse öeldes stamp stambi otsas. Võib-olla vaid välismaal kujutaks see uudist.
Ma võib-olla teen ameeriklastest filmirahvale liiga (kuskohast nemad peavad kohalikke olusid tundma), aga siinpoolseid tegelinskeid, kõikvõimalikke "koordinaatoreid" ja sekeldajaid maksaks neil alati tähelepanelikumalt valida. Muidu ongi nii, et Laulvat revolutsiooni tegid vaid Savisaar, Lauristin ja Heinz Valk, pluss mõni oma sugulane ja seltsimees, kes natuke inglise keelt pursib ja keda on vaja, - mõtle ometi, jänkide tähelepanu(!), moosida või haipida. - Ameerika reporteritel on eneseirooniline nali, et tüüpiline pealiskaudne jänki-korrespondent saabub kusagil Aasia konfliktipiirkonnas sõjapõgenike laagrisse ja teatab, et tahab rääkida kiiresti-kiiresti vaid nendega, kes oskavad inglise keelt ja keda on vägistatud... Yeah! - Nii saadakse muidugi jube objektiivne pilt valitsevast olukorrast küll. Eestis on aga objektiivsuse piduriteks tavaliselt meie klannisidemed ja onupojapoliitika.
Eriti lahe oli filmis kuulda, kuidas mõned intervjueeritavad, kes nõuka ajal kuulusid kuldsesse sovjeti-nomenklatuuri soigusid, et vat kuda' kommunistid ei lubanud jõuluid pidada ja tuli ikka paks kardin ette tõmmata, et kuusepuu ja verivorsti lõhn 24. detsembril õue ära ei paistaks...
Bullshit! ütleks mõni ülelombi inime', kes ka Eesti olusid põhjalikumalt tunneks. - Näiteks meie peres ei kartnud keegi kunagi jõulusid tähistada ja kümnetes tuhandetes teisteski eesti peredes ei kardetud. Vastupidi, komparteist sõltumatud inimesed ristisid oma lapsi ka "ohtlikel" viiekümnendatel, mille tõestuseks on ka minu enda ristimise sissekanne 1957. aasta Tallinna Kaarli kiriku meetrika-raamatus. - Jõulusid tähistada kartsid kahepaiksed. Need on inimesed, kes tahtsid teha kommunistide ajal karjääri ja ülbitseda oma võimuga, hoolimata kõikidest moraali ja eetika-printsiipidest; kodus, omaste ringis aga flirtisid "jõulu-dissidentlusega", sest mõtle mis siis saab kui Jumal taevas on ikkagi olemas?...
Mäletan oma keskkooliajast (1970-ndate alguses) kommarist direktrissi märatsemist kui ta kuulis, et olime jõululaupäeva hommikul klassis pannud pinkidel küünlad põlema. Keegi tänavalt läbi akna nägi ja jooksis talle kituma. Direktor karjus ja pritsis sülge nagu oleks oht, et ta rattale tõmmatakse. Protestiks läksime kogu klassiga, in corpore, õhtul Toomkirikusse jõulujumalatenistusele. Järgmine päev direktrissi-mutt, kes on muide ühe tänase liberalitseva ekspoliitiku ema, ainult kähises ja turtsus raevust. Muidugi, tal oli selleks ka põhjust, sest partei keskkomiteest talle ideoloogiliselt "kasvatamatute" laste pärast pai poleks tehtud ja kohakaotuse hirm ajas tädikese higiseks. Aga sedasi hullunult röökida... see oli tol ajal ennast ülemusteks pidavatel tüüpidel kombeks.
Õnneks läksin mina sellest (ühest toonasest eliit-)koolist juba järgmisel kevadel minema ja pole pärast kordagi isegi jalga üle selle maja läve tõstnud. Nõukogude "õnnelikust" koolipõlvest pole minul küll midagi head meenutada peale mõne üksiku helge momendi, mis sündisid pigem hallide ja pedagoogiliselt võimetute õpetajate kiuste kui tänu neile .
Aga tagasi filmi juurde, mille tugevaim osa on vabastava laulu ja eesti kooride põhimotiiv. Kuigi, mis pagana "tavalisi" laulupeolisi esindavad meil mõisnik Imre Sooäär või nomenklatuurne hõbelusikas suus sündinud Artur Talvik, vana kommunistliku telepõhulõua Mati Talviku pojuke? (Klannidele ja onupojapoliitikale seepärast ülevalpool vihjasingi!). Juba 30 aastat tagasi pandi ETV-s tähele, kelle lapsed pääsesid "Mõmmi aabitsasse" mõmisema... Oleme selle lehma-lellepoegade soosimise ja klannistumise nõuka-ühiskonnast sujuvalt uude Eesti riiki kaasa võtnud. Seepärast ta meil nii ensv-lik välja kukubki.
Olen kindel, et pärast uue Riigikogu valimisi näeme Toompeal jälle vähemalt poolt saalitäit vanu tuttavaid kooreste vurrudega kavalaid rebaselõustu, kes kõik väidavad, et nemad pole sahvris vargil käinud. Aga sahvris on koorepurgid tühjaks lakutud, jahukotid minema tassitud, moosipurgid lahti kangutatud, või mööda riiuleid laiali plätserdatud ja põrandal jälle vene lubjaviltide jäljed... Nagu ikka. - Juba Pätsu ajast alates.