Totu Kuul oli mu lapsepõlve lemmikraamat.
See vene kirjanik Nossovi kirjutatud seiklusjutt tuleb mulle aina sagedamini meelde, kui vaatan tänapäeva Eestit ja maailma meie ümber. Kui Totu seiklusi lugesin olin arvatavasti kümne aastane. Eestis "õitses" sotsialism, - aastanumber võis olla siis 1967 või 1968.
Ma mõtlesin siis, et milline võib olla elu tõelises kapitalismis? - Vanal Heal Eesti Ajal, mida vanemad inimesed kiitsid, oli ju kapitalism ja eraomand. Kapitalimaade kommipaberid ja ajakirjad, mida Eestis ikka liikus, olid paremale klantspaberile trükitud ja värvilisemad kui nõukogude omad. Lahe tagant paistis 60-ndatel juba Soome televisioon. Seal näidati põnevaid filme. Põnevamaid kui Tallinna kinodes või meie igavas ja hallis nõukogude televisioonis. Viru hotelli ehitamise algusega saabusid Eestisse soomlastest ehitajad. Viru ümber tiirlesid spekulantidest ärikad ja kergete elukommetega tüdrukud, - meie varased eraettevõtjad... Neid nimetati põlastavalt "fartsudeks" ja "Viru lindudeks", samas vaikselt kadestades tuntumate "tegijate" ilusaid väljamaa riideid ja võimalusi igal ajal linna vähestesse glamuursematesse kõrtsidesse vaba aega veetma minna.
Hiljem, seitmekümnendate keskel ja kaheksakümnendatel õppisin ma tundma nii "meie" suurt sotsialistlikku "kodumaa" reaalsust kui ka (keelatud) raamatute ja (lubatud, aga mitte soositud) Soome televisiooni kaudu kapitalistlikku maailmakorda (teoreetiliselt).
Olin dissident ja noor ning tundmatu põrandaalune vabadusvõitleja... Levitasin nõukogudevastaseid lendlehti mille eest oleks tabamise korral paistnud palju aastaid vangileiba Siberi avarustel. - ...Õnneks ei tabatud. Enne tuli perestroika ja seejärel 1988. aasta sini-must-valge suvi.

Nüüd, nelikümmend aastat peale Nossovi surematu teose esimest lugemist, tunnen ma ennast ise vabas ja kapitalistlikus Eestis nagu Totu kuul...

Loodan siinses blogis (ennekõike iseendale) kirjeldada oma süsteemituid tähelepanekuid kohtumistelt selle maailmaga milles me täna elame.